Unistav Marko ja tema kutsumus (0)

Marko armastas unistada. Koolitunnis läks tema mõte tihtipeale uitama ja sellepärast oli tal ka mõnikord arusaamatusi õpetajatega.

"Marko! Tule maa peale tagasi!" hüüdis õpetaja ja Marko tuli. Kuulas natuke aega, kirjutas mõned sõnad vihikusse ja märkamatult olid peagi ta mõtted jälle hoopis mujal.

Kui loodusõpetuse tunnis räägiti lilledest, tekkis Markol küsimusi: „Mis oleks, kui lilled saaksid kõndida ja rääkida? Kuhu nad siis läheksid ja mida nad teeksid? Kas lillelapsed mängiksid keksu? Kuidas kõlaks lillede laul?"

See kõik oli palju huvitavam, kui teada, et lilled tolmlevad, õitsevad ja närtsivad. Pealegi toimus see kõik halastamatult lühikese aja jooksul.
„Kas lilledel on valus, kui neid üles nopitakse?" küsis Marko õpetajalt.
„Ma arvan, et on," arvas õpetaja, mõtles veidi ja lisas: „Aga nad ei saa sellest rääkida."

Kõik jäid sellega rahule. Peale Marko. Ta mõtles, et lilledel on kindlasti oma keel olemas, ainult inimesed ei kuule ega mõista seda.

Olgu lilledega, kuidas on, aga maailmaruumi kirjeldamisega ei jäänud Marko üldse rahule. Noh, on päike, on planeet, teine planeet, kolmas planeet ja nii edasi ja nii edasi. Siis jälle täht ja veel üks ja veel üks ja ... Kuskohal siis lõpp on?
„Kus on maailma lõpp?" küsis ta õpetajalt.
„Lõppu ei olegi," vastas õpetaja.

Terve klass vajus mõttesse ja nüüd ei saanud Marko enam üldse pidama. Tema mõte rändas ääretute kauguste taha ja see, mida ta teel kohtas, võttis Marko tähelepanu ja keskendumisvõime ära kohe mitmeks-mitmeks päevaks. Ta ehitas endale mõttes hiiglama suure hõbedase kosmoselaeva ja kadus maailmaruumi avarustesse. Kui keegi oleks temalt keset tundi küsinud, et Marko, kus sa viibid, siis Marko oleks kindlasti vastanud midagi sellist: „Orioni tähtkujus" või „Siriuse orbiidil". Kuna tema teadmised maailmaruumist olid napid, siis võttis ta raamatukogust aina uusi ulme- ja astronoomia-alaseid raamatuid koju lugeda.

Ühel heal päeval aga vaibus tema tung teada saada, kus on maailma lõpp.
„Võib-olla ongi ilma lõputa parem," lohutas ta ennast ise.

Kodus ei olnud lugu sugugi parem. Kui ta istus kirjutuslaua taha ja hakkas koduseid töid tegema, jäi tema pilk pidama kapiukse mustrile. Puidumustri sisse võis välja mõelda igasuguseid seiklusi. Sama lugu oli tapeedililledega, pilvedega ja voolavasse vette peegelduvate puuokstega. Näiteks nägi ta riidekapi ukse peal olevas puidumustris kärestikulist jõge, milles voogudega võitles kanuus istuv indiaanlane. Kusagil pidi tulema kosk ja kallastel jälitasid teda vaenuliku hõimu sõdalased. Mida kauem Marko puidumustrit vaatas, seda liikuvamaks muutusid pildid sellel. Lõpuks tulid voogudega võitlevale vaprale indiaanlasele appi sõbraliku naaberhõimu sõdalased ja ta võis kartmatult vahetult enne koske ennast kaldale sõuda.

„Marko, kas matemaatika tegid juba ära?" hõikas ema köögist.
„Kohe lõpetan!" vastas Marko ja pani segavate mõtete peletamiseks muusika mängima.

Ta vaatas igavaid numbreid vihikus need hakkasid edasi-tagasi siblima. Vahetasid omavahel kohti ja moodustasid naljakaid pilte. Marko pani muusika valjemaks ja koos helide sillerduste, tõusude ja mõõnade, anuvate ja rõõmustavate vaheldumistega, kujutas ta ette enneolematuid sündmusi ja vahel isegi lendas põldude ja linnade kohal nagu lind.
„Marko, millega sa nüüd tegeled?" hüüdis ema.
„Õpin," vastas Marko.

Üks asi tegi Markole siiski muret. Nimelt ei osanud ta laulda. Vähe sellest, ka joonistamine ei tahtnud tal sugugi välja tulla. Kui ta vaatas mõnd klassikaaslase õnnestunud pilti, võis ta sellest kaua jutustada, mõeldes sinna juurde igasugu asju, isegi niisuguseid, mis pildile kaugeltki ära poleks mahtunud. Ta võis pilti vaadates välja mõelda terve jutustuse. Jah, seda ta võis. Aga ise nii hästi joonistada - seda mitte.

Sama lugu oli pillimänguga. Marko pani alati silmad kinni ja laskis ennast helidel kanda, kui laulmise tunnis plaatidelt klassikalist muusikat mängiti või Piret viiulit mängis ja Anu teda klaveril saatis. Ise pilli mängida Marko ei osanud. Ta oli küll proovinud, aga visadusest tuli puudus ja ta tundis, et temast ei saa kunagi nii head muusikut kui Piret või Anu.

Kõik see kordus veel paljudes muudes asjades. Raamatut lugeda ei osanud ta kaugeltki nii soravalt ja kiiresti, kui nii mõnigi nende klassi laps. Ta kippus liialt kaasa mõtlema ja mõnele ilusale sõnale veel ilusamat sõna kõrvale otsima, head mõtet veelkord läbi mõtlema. Matemaatikatunnis ehitas ta mõttes ruutude, kolmnurkade ja ringide mõõtmise asemel nendest hoopis igasugu losse, tuulelohesid ja allveelaevu.

Ta oli nagu vares värskelt tõrvatud katusel - nokk kinni, saba lahti, nokk lahti, saba kinni. Isa ütles selle kohta, et Marko pole lihtsalt oma kutsumust veel leidnud. "Misasi see kutsumus on ja kust ma ta siis leian? Kas see on selline asi, et kutsud pillimänguoskust ja hakkadki oskama? Või kutsud joonistamisoskust ja varsti hakkadki väga hästi joonistama? Või otsin ma nii halvasti, et ei leia ja ei leia?" Isa muigas Marko jutu peale ja ütles, et tavaliselt leiab kutsumus ise inimese üles, et on vaja veidi kannatlik olla.

Lahendus saabus ühel sombusel märtsikuu päeval, kui eesti keele tunniks tuli pähe õppida pikk luuletus kevadest. Marko luges ja luges. Mida rohkem kordi ta luuletust läbi luges, seda rohkem hakkas kevad temas elama. Kuigi sel aastal jäi soojade ilmade tulek kuidagi hilja peale ja akna taga olid alles lumehanged, püüdis Marko siiski ette kujutada räästade tilkumist, lindude siutsumist ja päikest, mis tegelikult oli ühtlase halli pilvkatte taga peidus. Lõpuks võttis Marko pastaka ja endalegi ootamatult kirjutas ise selle kevade kohta, mis temas elama hakkas, neli esimest värsirida. Ta tegi akna lahti ja värsket õhku sisse hingates kujutles end kuulvat ojakeste vulinat. Siis kirjutas ta lisaks veel tervelt kaheksa rida. Lõpuriimide otsimisega läks tal küll veidi aega, aga kevad tema sees ja tema ümber oli niivõrd selgelt tuntav ja olemas, et luuletust lõpetamata jätta ta ei saanud. Vaade aknast, mida ta ette kujutas, oli nagu ilus maal, ojade vulin nagu muusika ja tema luuletus ise muutus unistuseks.

Järgmisel päeval luges ta klassis oma värsid ette. Soravalt ja vabalt, justkui uuesti oma tunnet läbi elades. Klass kuulas teda hiirvaikselt ja kui ta lõpetas, palus õpetaja mõninga vaikimise järel teda vahetunniks enda juurde klassiruumi jääda.
„Marko, kas sa tegid selle luuletuse ise?"
„Ise ikka," pomises Marko.
„See on väga ilus luuletus," lausus õpetaja kuidagi hoopis teisel toonil, kui tavaliselt tahvli ees.
„Kui sul mõtted jälle uitama lähevad, siis jäta nad meelde ja pane luuletuse sisse," soovitas õpetaja, „aga püüa seda teha siiski mujal kui koolitunnis ..."
„Kas see on mu kutsumus?" küsis Marko veel õpetajalt.
„Mulle hakkab küll nii paistma," arvas õpetaja.

Marko kirjutas hiljem veel palju luuletusi ja kui ta suureks kasvas, sai temast sai päris luuletaja. Mõnikord käis ta lastele koolis esinemas ja siis otsis ta alati pilguga mõnd poissi või tüdrukut, kes vaatas kaugusesse.
„Räägi meile sellest, kus sa viibid!" palus ta sellistel puhkudel. Ja tal oli tunne, et on leidnud uue sõbra.

Kui sa kohtad kunagi mõnd unistavat Markot, kes ei oska hästi joonistada või pilli mängida, lugemise juures mõttesse jääb või matemaatikatunnis igasugu kujundeid kritseldab, siis ära teda kohe hukka mõista - võib-olla pole ta veel oma kutsumust leidnud. Ja mine tea - ehk saab temastki kunagi hoopis luuletaja. Või sinust?

Autor: kirjanik Heiki Vilep

Kommenteeri (0)

<< tagasi