ONU PEETER OLI SUUR ÜLEMUS. TA OLI EHITUSFIRMA JUHT. NIIKAUA KUI JAN MÄLETAS, KÄIS ONU PEETER ALATI ÜLIKONNA JA LIPSUGA RINGI. SAMAS OLI ONU PEETER LAPSEST SAATI LOHAKAS. KÕIK IMESTASID, ET KUIDAS TA ÜLDSE NII SUUREKS ÜLEMUSEKS SAI. 

Loe edasi >>

Kell helises esimesse vahetundi. Hetke pärast paiskusid klassiuksed valla ja neist valgus koridoridesse mesilaseparvedena lapsi. Treppidel hakkas meeletu sagimine, mis meenutas kahesuunalise vooluga jõge - ääre poolt surus end üles üks voolusuund ja keskelt tuli kiiremas tempos alla teine.

Loe edasi >>

Erkki elas ema-isaga ja kahe väiksema õega kahekorruselises puumajas. Terve nende tänav ja ka lähedalasuvad tänavad oli kahekorruselisi puumaju täis. Kõike seda kokku kutsuti Supilinnaks. Supilinnaks sellepärast, et tänavatel olid sellised nimed, nagu Herne, Kartuli ja Oa. Kui tänavanimed oleksid olnud päris aedviljad, oleks neist saanud suppi keeta.

Loe edasi >>

Ats-Joonas ei ei olnud kunagi võitnud. Kooli spordipäevadel oli ta alati kas viies või kuues, kaheksas või neljas. Ainult kaugushüppes sai ta paar korda teise koha. Andres kirjutas kõige paremini kirjandeid, Lauri mängis kõige paremini malet ja matemaatikatunnis hiilgas Peeter. Kuidas ka Ats-Joonas ei püüdnud, ta ei võitnud.

Loe edasi >>

Marko armastas unistada. Koolitunnis läks tema mõte tihtipeale uitama ja sellepärast oli tal ka mõnikord arusaamatusi õpetajatega.

Loe edasi >>

Rolandil ja ta perel oli linnaservas kena väike majakene tillukese õunapuuaia ja mõnede tikripõõsastega. Veel kasvasid siin aiaäärsel peenral saialilled ja astrid, krüsanteemid ja iirised. Suvel oli õu magusaid lõhnu täis ja tundus, et kõik siin saavad omavahel hästi läbi - isegi putukad ja õunapuud, rääkimata liblikatest ja lilledest.

Loe edasi >>

Jan

Ühes väikses põhjamaa linnas elas väikene poiss, kelle nimeks oli Jan. Jani maja asus linna ühel kõrgemal künkal ja nii oli tal võimalus oma kolmanda korruse aknast õhtuti linnatulesid vaadata. Koos tänavalaternate ja reklaamtuledega näis kõik ühe suure tuledemerena. Janile meeldis see pilt ja ta võis õhtuti enne magamajäämist kaua-kaua salaja laial aknalaual istuda ja lõuga põlvedele toetades mõistatada, mis kõik nende tuhandete akende taga toimuda võis ja kes seal kõik elasid.

Loe edasi >>

Jan oli lohakas poiss. Oma asju ei hoidnud ta sugugi hästi. Klotsid ja autod vedelesid põrandal laiali, mängukaru rippus paelapidi ukselingi küljes ja pildiraamatute nurgad olid rullis. Ema manitses jani kogu aeg:"Kuidas sa küll nii lohakas oled! Head lapsed koristavad alati peale mängimist oma asjad kokku."

Loe edasi >>