Perega vabal ajal
Loodushariduse lipulaeval pole kunagi igav (0)
Lodi Jõmmu seisab kutsuvalt Emajõe ääres ilusal augustiõhtul, kui Netiemme otsustab teha Tartus väikese tiiru. Pardale koguneb palju külastajaid lastega, kellel laevasõidu kihk.
„Mina olen hästi toimetuleva kaupmehe naine,“ tutvustab ennast keskaegsetes rõivastes naine lodjal. „Aga kuna minu mees on paks ja laisk, siis ma võtsin endale trubaduuri armukeseks.“ Tegemist on soome päritolu Tartu giidi Elina Aro ja tema abikaasaga, kes klientidega ekskursiooni jätkuks lodjasõitu on tulnud nautima.
Vapustava vaatepildi pakub, kui noor junga Siim lükkab Jõmmu kaldast lahti. Pootsman Lauri küsib sõbralikult, kuhupoole rahvas sõita tahab. „Meil on kolm võimalust – kas ülesvoolu, allavoolu või tiirutame tunnikese kohapeal?“ Otsustatakse alguses linnas välja ja siis südalinna poole siirduda. Elina pakub, et kui mootori saab pärast ülesvoolu sõites seisma jätta, räägib ta natuke Tartu kui jõelinna ajaloost.
Mõnusatele lambanahkadele lodjal on kenakene seltskond ennast augustiõhtut nautima sättinud. Lauri jagab algatuseks meremehetarkusi: “Õpikus seisab, et kui teine paat tuleb vastu, tuleb viisakalt ja väljapeetult viibata. Õigus ei ole sellel, kes on suurem vaid sellel, kes tuleb allavoolu.“ Kui lodi tasakesi mööda sirget jõelõiku seilab, võivad ka reisijad pootsmani juuresolekul korraks lodjatüüri kätte võtta.
Proovimishuviliste seas on ka seitsme aastane Villem Haug, kes küll üle lodja vaatamiseks liiga lühike veel. „Sa ei näe, mis ees toimub,“ nendib Lauri. „Aga ma ütlen sulle“. Nii saadaksegi kahe mehega lodi juhitud. „Laeva juhtisin esimest korda aga ma ei sõida paadiga esimest korda,“ rääkis Villem Netiemmele. „Sellel aastal sõitsime Rootsi ja eelmisel aastal Taani. See on vanast puidust lodi ja siin on võrgud ees, et keegi maha ei kukuks.“ Siis uurib ta natuke ja teatab, et see on männi puidust lodi, sest see on hästi kõva.
„Lodi meeldib mulle rohkem kui suured metallist laevad, sest see on puidust,“ lisab Villem. Talle meeldib paadisõidu juures, et saab loodust vaadata. „See
seal on leinakask, mis ulatub hästi kaugele vee kohale, ja see teine on kask,“
teab Villem.
Kaupmeheproua pajatusi
„Kas te olete tähele pannud, et Tartu poleks iialgi arenenud nii suurepäraseks äri-ja kultuurilinnaks, kui siin pole Emajõge?“ küsib Elina lodjalistelt. Tema
sõnul elab siin selline inimtüüp, mis on lahtine ja avatud ning seepärast saadab neid ka edu. Saame ka teada, et lotju ujus Emajõel hiilgeaegadel kuni
200 alus, paremad nendest võisid kanda kuni 60 tonni kaupa ning nende lugu lõppes teise maailmasõjaga.
Ajaloolise jutu vahele poetab üks väike reisiline skeptilise küsimuse: „Kuna me tagasi saame?“ Möödunud on 20 minutit.
„Lodja vedamise võtsid naised enda kanda, sest nii said talunaised lisaraha teenimise võimaluse,“ teab Elina.
Nagu lodi libiseb mööda vett, libiseb jutt keskajast tudengite ja 19.sajandi juurde. Trubaduur laulab meile laulu „Rõõmus üliõpilane olen mina alati“ ja
teadjamatele meenuvad 19.sajandi lõpu ja 20.sajandi alguse elurõõmsad pummelungid Kvissentalis ja Jänese kõrtsis. Nendest pajatab ka Hillar Palamets.
Veel selgub, et Palamets ise olevat elanud üliõpilasena Jänese kõrtsis. See fakt jäi kontrollimata. Natuke saab ka lugeda siit.
Lodjamadrused ja teised
Netiemme sõidetud reisil olid kaasas vabatahtlikud lodjajungad Margit ja Siim. „Lihtsalt hakkasin siin käima, mu vanemad ei ole lodjaga seotud. Ma olen lodjast paar aastat vanem ja lodja sünnist saadik veedan siin aega,“ tutvustab ennast Siim. „Igav siin küll ei ole. Väga harva on raske ning käingi siin pigem enda lõbuks. Tavaliselt on ikka tore.“ Siim räägib, et käib kaasas linnasõitudel aga ihkaks ka reisida Peipsile, Võrtsjärvele või kaugemalegi. Koolivaheaegadel olen jõudnud ka Peipsile,“ on ta uhke. „Suve veedangi siin lodjainimeste, Liisa ja Priidu juures, käisin ka merepäevadel. Täna oleksin pidanud kodus puid saagima ja lõhkuma, aga tulin ikka siia.“ Vot selline on väikese meremehe hingeelu. „Ma veel ei tea, kas tahaks sõita sisevetel või merel, aga merekooli lähen ikka.“ Margit lisab, et tuli vaid korraks vaatama aga sattus kohe reisile kaasa. „Arvasin, et koos on toredam,“ vaatab ta peremees Siimu poole. Eks turiste ju vaja turvata.
Lodja perenaine Liisa-Lotta rääkis, et nii palju tellitakse grupisõite – piletireise saab seetõttu vähem teha. Samuti seilatakse õppe-eesmärkidel. „Lodi on hetkel ainukene laev Eestis, mis arendab loodusharidust vee peal, tehes KIKi toel juba viiendat aastat õues õpperetki Emajõel, Võrtsjärvel ja Peipsil. Looduslodja retked pakuvad huvi kõikidele vanusegruppidele alates lasteaialastest ja lõpetades täiskasvanutega. Sõitma hakatakse aprilli algusest ja juuni alguseni on suur osakaal lastegruppidel, septembrist novembrini samamoodi.“ Lodjal töötavad mitmed tublid ja toredad giidid, nende seas Aire Orula, Paul Hunt ja ka loodusteaduste haridusega Liisa ise. „Eks saabki arendada neid suundi, mis endale ka huvi pakuvad,“ ütleb ta.
Liisa sõnul on vanalaevaliikumine Eestis elavnenud. Nende pere põhitöö ja sissetulek on seotud Emajõe Lodjaseltsiga. „Laevade valmisehitamine on ehk isegi lihtsam, kui nende hilisem töösserakendamine. Kui tahta, et laevad püsiksid hea tervise juures, et tagatud oleks nii organisatsiooni kui iseenda majanduslik toimetulek, siis peab tegutsema ja arenema. Selline elu ei ole kindlasti
lihtne, aga on see-eest põnev. Need, kes Eestis sellest elavad, tegutsevad
aktiivselt.“
Vahepeal oleme randunud, ja lubatud tunni asemel on pootsman meile kinkinud poolteist tundi sulnist õhtut lodjal.
Lodjakoja liikmed Annika ja Riina tulevad ning hakkavad sujuvalt askeldama. Kui Annika on lodja muusik, siis Riina on nii Turma kui Jõmmu paberiteta madrus ja loodusturismi praktik. Koos on nad ka teinud töötube ka Rändava Lodjakoja töötubades. „Eks eriline oli Turma Pariisi reis,“ mainib Riina. „Õpetasime töötubades prantslasi männikoorest laevukesi tegema.“
Netiemme lehvitab lodjale ja loodab olla jälle pardale oodatud.
Tekst ja fotod: Inkari Lindve