Perega vabal ajal
Viru Folki raamisid noored muusikud (0)
Seekordset folki raamisid laste ja noorte esinemised. Netiemmele rääkisid nad naerusuil, et kuigi ilm mängis vingerpussi, jäid nad rahule ja esineda neile meeldis. Tore on olla festivalil millel nii vähe kommertsi maiku mann. Käsmu festivalielu on puhas ja karge ja noor nagu hommikune meretuul.
Kõigepealt püüdsime kinni väikeste viiuldajate muljed. „Viru Folk mulle väga meeldis. Midagi keerulist esinemise juures ei olnud, vaid ilm mängis oma jahedusega vingerpussi,“ ütles Carolin. „Mulle meeldis Vinteri lava ja kott-toolid. Esinemise juures ei olnud absoluutselt mitte midagi rasket. Viru Folk oli äge ja seekord oli eriti lahe, et saime ka esineda,“ lisas temale Eskarina. Greta Liisa meelest jäi lava ehk majatrepp nende seltskonnale kitsas ja oleks tahtnud suuremat. Aga siiski meeldis temale Viru Folgil kõik! „Lugude õppimine oli natuke raske, aga esineda oli lahe!“ Ka Helena jäi kontserdiga rahule: „Mulle meeldis see, et sai esineda viiuliga ja laulda vahvaid ning lõbusaid laule. Mängitavad lood olid selged ja lõbus oli olla.“
Esimesel peopäeval, 10. augustil kell neli pärastlõunal esinesid niisiis Vinteri laval ansambli Tuuleviiul noored muusikud. Nad on tegutsenud ligi kolm aastat, hetkel mängib ansamblis üle 20 lapse, vanuses 5-12, üks viiuldaja on 17-aastane.
Viiuldajate ansambel Tuuleviiul on loodud Vanalinna Muusikakoolis 2010. aastal. Selle koosseisu muudab eriliseks, et enamus lapsi on alustanud pillimängu õppimist väga varakult - nelja-, viie- või kuueaastaselt. „Meile meeldib mängida nii klassikalist kui ka pärimusmuusikat,“ tutvustavad nad ennast. Esinemas on käidud Märjamaa Folgil V-VII, Mardilaadal, Kihnu Viiulifestivalil 2011, I Laste Oma Folgil 2012
Järvamaal, Vanalinna Päevadel, viimasel Laste ja Noorte Laulu- ja Tantsupeol.
„Oleme käinud päris palju esinemas, sest pean esinemis- ja lavakogemust laste pilliõppes väga oluliseks. Julgust ja enesekindlust saab kogeda ainult läbi praktika ja tõeliste esinemiste/kontserdite kaudu,“ rääkis Netiemmele viiuliõpetaja ja ansambli „Tuuleviiul“ juhendaja. „Nad tegid tõesti minu jaoks päeva., nende peale mõelda on hell,“ jagas oma tundeid pealtvaataja Eve Grauberg. Need armsalt vahetud Tuuleviiuli lapsed lõid päikeselise päeva, vaatamata sellele, et päike tihti pilve taga oli.“
Aga kuulsime ka hoopis muud emotsiooni sama kontserdi publikust. „Me oleme Viru Folgil,“ edastab teismeline mobiilitsi oma sõbrale. „Kas sa tead, mis on Viru Folk? Sa lihtsalt istud ja passid taevasse, sest laval ei ole midagi näha. Mulle meeldiks teatris rohkem!“ Nii kriitilisi avaldusi kohtab harva, aga et neid
oleks veel vähem, tulebki lapsi juba varakult tuua muusika juurde, lasta neil õppida pillimängu, laulu, tantsu ning õpetada ja kontserte kuulama.
Tõeline vitamiin
Noorteansambel „Greip“ üllatas oma värskuse ja iluga. Lisaks debüütalbumile "Üks Viis" ja esimesele muusikavideole, võib märkimisväärseks saavutuseks nimetada ka kollektiivi nomineerimist Eesti Muusikaauhinnad 2012 galal "Aasta etno/folkalbum" ja "Aasta Parima Laulu"
kategoorias. Nende ilmselt tuntuim laul on Vihmaloits.
Tegelikult tekitas veidi segadust videost tundud välimusest väga erinev stiil. Aga kes ütles, et bändil ei või olla mitu palet. Ja ega alati ei peagi folkmuusikul olema takuriidest särk seljas. Nimelt on nad Vihmaloitsu videos veidi rahvuslikemates rõivastes aga folgil esinesid ülivalgetes nunnudes kleitides-kostüümides.
Greibi kunstiline juht Fred Rõigas rääkis hea meelega Netiemmele oma muljeid: „Viru Folgil oli super mõnus esineda, eelkõige sooja publiku pärast. Rahvas elas kaasa ja see teeb laval olemise nauditavaks.“ Ta nentis, et kuigi lava suurus pole Greibile kunagi oluline olnud, oli suurel pealaval mõnus laulda. „Lava monitorid olid veidi imelikud (vanad vist), raske oli soundi heaks saada, ja kohati oli keeruline ennast kuulda. Aga see oli ka kõige väiksem miinus kogu asja juures,“ tõdes ta.
Ansambli rajaja Fred kinnitas, et lauljad andsid endast parima: „ Püüdsime teha ainult eestikeelseid laule ja see meil ka õnnestus.“ Ta kinnitas, et on ka soov Viru Folgile uuesti esinema minna. „Loomulikult tahame Viru Folgile tagasi tulla. See on tõeliselt ilus koht ja mõnus üritus.“ Riietusstiili kohta kommenteeris Fred Rõigas, et kuna nad ei tee ainult etno-folki, siis sellega seoses ka selline riietus. „Särgid on sellised õhukesed linasest, ja püksid valged. Kuna meie folgitöötlustes on palju tänapäeva muusikastiilide elemente sees, siis miksime ka natuke oma riietusstiili sellega.“
Ilus punkt orkestriga
Lõpukontserdil esines
väga põnev seltskond: Untsakad & Üllar Saaremäe, Ilona Aasvere, Airi Allvee, Martin Müller ning Jaan Sööt koos Virumaa Noorteorkestriga. Kui täpne olla, siis oli see küll väljakuulutatud nimekiri, kuid kahjuks ei saanud Saaremäe seekord tööülesannete tõttu muusikuleiba maitsta. Sõbrad Untsakad ristisid ta ka kohe Reetur Pasteediks. J Virumaa Noorteorkester, millele vanust kümme aastat rohkem, kui Viru Folgil, ehk siis 15, täitis lava rõõmsate noorte
pillimängijatega. Tegemist on keelpilliorkestriga, mis esitab rahvamuusikat. „Me kõiki ei hakka nimepidi nimetama,“ naljatles orkestriga koos esinenud
„Untsakate“ pillimees Margus. „Ali-baba ja 4+ röövlit,“ püüdsid nad end siis määratleda. Netiemme vaatas, et kes need vanameistrid siis on ja sai teada: „Untsakad sündisid tsaariaegsel Eestimaal vaesunud kaluriperekonnas – isa oli advokaat, ema kaevur. Oma lapsepõlve veetsid nad suures viletsuses – puudust tundi kõigest, isegi lauludest. Seepärast pidid nad karjapoisipõlves laulma regivärsilisi laulukesi ja ehani mängima küll lille, rohuga.“
Netiemme sai jutule kahe piigaga - Kelli Vassiljev ja Marie-Helene Jägeriga orkestrist. Nad moodustavad ka omaette esinemiskoosluse Marie&Kelli. „Olime esimest korda Viru folgil ning saime suurel pealaval esinedes ülivinge kogemuse ja terve see üritus oli väga kihvt!“ rõõmustas Marie. Kõik tundus väga mõnus. Eriliseks peame seda, et saime näha palju häid muusikuid laval esinemas, kes meie iidolid. “
Tekst: Inkari Lindve
Fotod: Heiko Kruusi, Viru Folk