Perega vabal ajal
Viljandi Folgiga koos on kasvanud ka muinasjututuba (0)
Väikepoissi mõnusalt õla najale toetumas möödub minust kontserdirahva seas tumedapealine mees. Hoolivus sirutub nende üle ja ma ristin nad parimaks publikuks. Just selline rahulik ja hoitud, isegi küll veidi unine kuid mitte häälekalt abi vajav laps võiks olla melus kaasa õõtsumas. Laval laulavad ja tantsivad eksootilised ning ehedad mehed Zimbabwest.
Tegelikult ei saagi seda emotsiooni eriti sõnadega pildiks maalida, Netiemme käis Viljandi Folgil kaemas, kuidas elab eesti mehe laul. Juubeliaasta 2012 festival kandis pealkirja «Mehe laul».
Muusika ja kaasategemine on märksõnad, mis folki kannavad.
Pärismusmuusika festivali peateemaks on muusika, kuid lastega, nii väiksemate kui ka suurematega saab muudki põnevat ette võtta. Pika traditsiooniga on folgil muinasjututuba, mida vedanud tuntud-tunnustatud jutuvestja Piret Päär.
Piret Päär töötab Rahvakultuuri Keskuses spetsialistina suulise pärimuse alal, jutuvestja ning koolitaja. Tema käe all töötab ka Eesti ainuke muinasjutukool. Seekord olid jutuvestjateks ning jututeemaks mehed. Ning erilised mehed, näiteks Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivi juhataja folklorist Risto Järv. Pikaajaline Tartu Ülikooli õppejõud Paul Hagu, folklorist ja etnoloog. Ansambli Svjata Vatra torupillimees Juhan Suits ja hoopis muul alal tegutsev Mart Einpalu.
autor: Renee Altrov, Väikesed folgineiud
Muinasjututubade korraldaja Piret Päär iseloomustas äsjamöödunud folgi muinasjututube kui huvitavat ja põnevat kogemust: „Nii palju erinevaid jutustajaid, erinevaid muusikuid.“
Ta lisas, et võrreldes varasematega, pani teema „Mehe laul" mõtlema ka mehelikemate jututubade peale. „Oli valida kahe võimalusi vahel, kas kutsuda häid ja tuntud jutustajaid, keda oleme harjunud juba kuulama - Hendrik Relve, Aleksei Turovski, Fred Jüssi, Urmas Laansoo jt. Või hoopis paluda neid inimesi, keda oleme kuulnud palju väiksemas kogukonnas lugusid pajatamas, kas oma lastele unejutuks, sõpradele saunas või sünnipäevadel. Oli neid, keda tuli vähem veenda, neid keda ka kauem. Jutustasid lugusid Mart Einpalu - olin teda kunagi oma suvises jutulaagris kuulnud Münchhausen lugusid vestmas, kuna sedasorti lood suulisest pärimusest kadumas, siis oli tema kindel kutsutu. Risto Järv ja Paul Hagu on mõlemad folkloorirahva hulgast. Teavad palju sellest, mis jääb lugude taha. Paul tahtis väga küll setu keeli kõnelda, aga lapsed heitusid ruttu ja pidi ikka eesti keelele püsima jääma. Juhan Suitsuni juhatas mind Tarmo Noormaa, kui arutasime, keda võiks veel kutsuda. Kui teised mehed jäid muinasjuttude juurde, siis Juhan jutustas oma koduküla meestest ja lugusid oma kahest kangest pojast.“
Meeste poolt jutustatud lood olid Piret Pääri sõnul suur eksperiment nii tema kui meeste jaoks, aga vääris proovimist. „Varasemale traditsioonile truuks jäädes jätsin iga päev ka ühe jututunni endale ja muusikutest sõpradele, kellega aastate jooksul oleme Viljandil Folgil kontserte teinud ja ka muul ajal jutustamas-pilli mängitamas käime - Tuule Kann, Jalmar Vabarna, Andre Maaker, Sandra Sillamaa.“
Vabade tegevuste roll folgil
Netiemme päris, kui olulist rolli mängivad laste/pereinimeste jaoks Piret Pääri meelest muinasjututoad, vaba lava, titade ja tillukeste laulutoad Viljandi Folgil. „No siin pole teist vastuse võimalustki. Ilma enam ei kujuta keegi seda festivali ettegi. Mina alustasin muinasjututubadega, kui muud peale käsitööhoovi polnudki. Jututoad olid väga populaarsed ja ütleme isegi tekitasid palju pahandust, kuna kõik soovijad ei mahtunud kuulama. Kord mäletan, hakkasid jututuppa ilmuma sellised 13-14 aastased. Ma ütlesin, hei kuulge, kus te nüüd tulete, see on rohkem emadele- isadele- lastele. Nemad vastu - aga me tahame ju kuulata! Ja siis nad olid seal risti rästi üle üksteise ja neil oli silmnähtavalt mõnus olla, aga lapsed sinna enam ei mahtunud. Võtsin seda kui kingitust. Olin tolleks ajaks juba seitse aastat jutuvestmisüritusi, seal hulgas ja koolitusi lastevanematele teinud. Südames uskusin, et need noored on ehk nende lapsed, kes oma vanematelt jutukuulamise maigu suhu saanud.“
autor: Jelena Rudi, Poisid nagu väikesed mehed
Piret Pääri on festivalil teinud ka aastate jooksul nn. „suure saali“ jutukontserte - Walesi ja Aafrika muinasjutud koos sealtkandi muusikutega, vanade pillimeeste lood Cätlin Jaagoga, rootsi muinasjutud koos Sofia Joonsiga. „Mäletan tollele Walesi jutuööle ei mahtunud jälle kõik soovijad, üks ema oli väga pahane, et näed saal on täiskasvanuid täis ja lapsed ei mahugi sisse. Muidugi olin kurb, aga rõõmustasin ka, et täiskasvanutele lood korda lähevad.“
Nüüd on muinasjututubade kõrval hulga õpitubasid ja ka need on väga populaarsed, tähendab neid on väga vaja.
Laps ja folk
Küsimusele, mis roll võiks olla folgil üldse lapse elus, rääkis Piret pikema vastuse. „Mul on sellele väga raske vastata. Sest mina väikelapsega festivalile tulles teeksin väga minimaalse valiku toimuvast. Teen seda ka täiskasvanuna enda jaoks. Olen seda meelt, et iga elamus tahab aega läbielamiseks. Pole päris tark ahmida tohutus koguses erinevaid muljeid ja kärsitult ühel kontserdilt teisele kihutada. See on see jõulupühade fenomen, kus juba mitmeid aastaid hoiatatakse, ärge sööge end üle inimesed! Sama ka hingetoiduga. Ja eriti laste puhul on see väga oluline. Et nad ei väsiks vaid, et miski jääks kauaks hingesoppi, mida hingepühadeks meenutada ja taas läbi elada. Väga valju võimendusega kontserdid, isegi kõrvaklappidega, jääksid kindlasti minu valikust välja. Kardan elus pealetükkivad nähtusi ja selliselt esitatud muusika seda kindlasti on. Elan natuke eemal Viljandi kesklinnast ja kui sinna muusika kostub, imestan alati, ma pole seda ju valinud.... Miks? Muidugi teisalt kellegi jaoks ju selline vali muusika ju ikka vajalik on, aitab ehk mõned pinged välja elada. Ometigi, lastele seda kindlasti vaja pole. Suuremad aga näevad, kuulevad siin ka häid muusikuid. Ja mine tea, kes ehk siit just innustust muusiku teele asumiseks saab.“
Tekst: Inkari Lindve