Areng ja käitumine
Kooliks ettevalmistamine algab kodus (0)
Suve hakul liiguvad mõtted juba sügise suunas, enamusel kooliminejatel on õppeastutus juba välja valitud. Mida saaks veel suvel juurde õppida?
Lastekaitse Liidu president Loone Ots pidas Tartu Rahvaülikoolis loenguid teemal kooliks ettevalmistamine. Netiemme palus tal vastata küsimustele ja jagada soovitusi ka meie perele.
Kui teadlik peab olema lapsevanem, et kooliks last ette valmistada? Kas peaks kartma enda teoreetiliste teadmiste puudumise pärast?
Lapsevanem peaks lähtuma eeskätt laps heaolust. Ta peaks olema mitte teooria- vaid lapseteadlik, empaatiline ja mõistev. Ükski õppetegevus ei tohi olla lapse jaoks karm katsumus. Õppimine on rõõm – kui laps seda enne kooli uskuma hakkab, on koolitöö tema jaoks mäng, mitte töö. Kogu teooria mahubki sellesse lausesse. Hea vanem teeb õppimise lapsele huvitavaks, motiveerib, näitab, kui põnev on lugeda, arvutada, kellaga tutvuda. Ta kiidab lapse edusamme ega hurjuta, kui lapse panus esialgu vilja ei kanna. Kui laps teemast tüdib, lülitub täiskasvanu ümber järgmisele, vaheldab tegevusi, näiteks paneb raamatu kinni ja ütleb: „Nüüd tantsime!“ Laps hakkab aru saama, et vanem on tema edusammude üle rõõmus. Kindlasti soovib ta vanemale rõõmu teha ja pingutab.
Kas tänapäeval on lasteasutuses (või eelkoolis jne) kooliks ettevalmistamine hädavajalik?
Seadus nõuab, et laps oleks enne kooli läbinud koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava. Kui ta käib mitte lasteaias, vaid lastehoius või on kodune, tuleb õppekava omandada eelkoolis või peab vanem selle ise selgeks õpetama. Muidu jääb laps kooli minnes teistest maha.
Kas vastab tõele, et tähtede õppimisega algab juba kooliks ettevalmistamine? Või veel varem?
Lasteaiaõpetajad, kellega just äsja kohtusin, rõhutasid, et laps on koolivalmis siis, kui ta on piisavalt sotsiaalne: suudab suhelda kaaslaste ja täiskasvanuga, teha koostööd, kuulab käske ja keelde, ei sega ega kiusa teisi ja oskab end ise teenindada. Suudab tulla toime ebaeduga, mõistab kaotada. Päris hea näitaja on, kui laps suudab vanema juttu katkestamata kuulata.
Miks on vanematel sageli esimese klassi hirm? Kuidas selgitada, et laps kasvab ja areneb loomulikku rada pidi? Või siis ei arene, kui ei treeni teda? Mida vastate?
Viga on ühiskonnas, mis väärtustab ainult saavutusi, mitte tööd ennast. Võistlev uusliberaalsus peaks olema möödanik. Suurte maailmas on kurjad 1990ndad ammu läbi. Ainult kooliprogramme kuhjatakse faktidega üle. Halval juhul nõutakse, et alles esimesse klassi pürgija oleks mingi noor Einstein ja Shakespeare ühes isikus. Laps saab juba enne kooli sõnumi, et tähtis pole tema ise, vaid tema edu. Et õppetööd ei tehta tema enda huvides, vaid käsu peale.
Lapse loomulik areng võib ajas väga erineda. Mõni „läheb lahti“ viieselt, mõni kas või kaheksaselt. Aga vanemad sunnivad pingutama, eesmärgiks koht „heas“ koolis. Miks mõni kool on vanemate silmis „hea“? Eks oma aja hariduseelistused on koolid kihistanud, suurte inimeste valikud on mõned koolid orbudeks jätnud, väikeste inimeste jaoks turvetuks ja õpihuvituks muutnud. „Headesse“ õppeasutustesse on tung. Palju lapsi pürib ühele kohale. Kooli jaoks on mugav võtta vastu mitte potentsiaalselt kõige andekamad (nende andekust koolikatse või tutvumisuuring tuvastada ei suuda), vaid kõige treenitumad, need, kes on küpsed täitma kooliprogrammi ja suudavad ilusti paigal istuda. Koolid, kel on valikuvõimalus, ei hakka looma läbilõikeklassi, kus on ka mahajääjaid, keda tuleks järele aidata. Nad riibuvad katsete piimalähkrilt koore ja jätavad lõssi teistele tagasi rasvaseks muuta. Et kõik lastevanemad maksavad üldhariduskooli ülalpidamiseks võrdselt, ei tohiks munitsipaal- või riigikool õpilasi katsetega diferentseerida.
Lapse arengule on õpetamine tähtis. Need, keda varases eas harjutatakse lastele kohandatud intelligentsustestidega, jõuavad ka koolis hästi edasi. Aga see ei tähenda dresseerimist, vaid hoopis, et vanem veedab lapsega arukalt aega, suunab, aitab ja nõustab. Laps, kellega räägib ainult telesuu, ei omanda rikast sõnavara ja laps, kes on pidevalt arvutimänguga üksi jäetud, ei oska suhelda lihast ja verest kaaslastega.
Mida arvate etteõpetamisest ? Ületreenimisest?
Ületreenitud laps oskab tavaliselt asju reprodutseerida, kuid ei mõista põhjusi ega suuda õpitut loovalt kasutada, ei näe seoseid ega põhjusi. Kui laps huvitub, tuleb huvi rahuldada, kui laps suudab rohkem, siis las ta saab teadmiste kulbi kätte. Aga kui ta ei võta õppust, siis võib temaga selle asemel jalutada, ette lugeda ja vestelda. Kuni õpihuvi tuleb.
Andke 5-10 soovitust, kuidas kodus oma last kooliks ette valmistada. Kas need soovitused on väga erinevad, juhul kui laps käib lasteaias ja juhul, kui ei käi?
Soovitusi:
1. Õhutage lapses õpivalmidust. Motiveerige, rõhutades, et õppimine on lõbus ja tark olla lahe.
2. Tegelge lapsega järjekindlalt. Mitte tund aega ühel päeval, vaid veerand tundi iga päev. Kordamine on tarkuse lähisugulane.
3. Kasutage tööjuhistes erinevaid sõnu ja fraase. Öelge ühel päeval: „liida kaks ja kaks“, teisel „lisa kahele kaks“ ja kolmandal „Kui palju on kaks pluss kaks?“
4. Harjutage, et laps vastaks täislausega. Kui laps ei tea vastust, võiks ta öelda. „Ma ei tea seda, kuid arvan, et… / kuid see-eest tean, et…“
5. Harjutage laps jutustama. Õpetage tasahaaval jutustust lihvima, rääkima lühemalt ja täpsemalt, vältima kordusi.
6. Tutvustage lapsele ka neid täiskasvanuid, kes ei kuulu pere lähiringi. Suunakse laps vabalt suhtlema, teretama, tänama, küsimustele vastama.
7. Võtke koolikohtumist, olgu see siis vestlus, vaatlustund või katsed, rahulikult ja positiivselt. Kui midagi läheb nihu, ärge tehke sellest numbrit. Kui laps ei jõuagi teie eeliskooli, saab ta endale teise kooli. Suunake teda oma päriskooli hindama ja armastama.
8. Viige kodune laps laste juurde: trenni, mänguväljakule, huviringi.
9. Valmistage last ette, et ta saab endale palju uusi kaaslasi, kes võivad temast käitumise, harjumuste ja temperamendi poolest erineda. Õpetage heatahtlikkust ja kannatlikkust.
10. Rõhutage, et kellelgi pole õigust teisi kiusata. Õpetage, et kiusajale tuleb öelda, et kiusata ei tohi ja kõigest halvast tuleb õpetajale teatada – see ei ole kaebamine.
11. Õpetage lapsele turvalisust. Selgitage, mida teha, kui te ei tule õigeks ajaks kooli vastu või kui ta kogemata õigest bussipeatusest mööda sõidab.
Mis on teie peamine soovitus vanematele ‑ mida kindlasti silmas pidada, kui hakkame last kooliks ette valmistama?
Naeratage ise ja õpetage laps naeratama. Olge õpetades õrn ja näidake oma armastust. Laps on ju erk peegel, kes vanema käitumise kohe tagasi helkida laseb. Kiitke last edusammude eest ja ta püüab seda ära teenida.
Mida kindlasti vältida?
Ülepingutamist, ähvardavat survet stiilis „sa PEAD!“. Last ei tohi veenda, et ta õpib ema-isa jaoks. Ei tohiks võrrelda: naabri-Mart või suur õde Mari, näe, saavad hästi hakkama, kuidas siis sina… Kui vanemad on koolivestlusele minnes pinges ja turris, saab laps sellest aru ja läheb ka ise krampi. Kui koolikatse ebaõnnestus, on vanema kohus panna laps uskuma, et see pole sugugi maailma lõpp. Aga kui vanem ise usub vastupidist, on laps hädas küll.
SOOVITAN LAPSEVANEMALE PAARI HEAD RAAMATUT:
Keltikangas-Järvinen, Liisa (2012). Sotsiaalsus ja sotsiaalsed oskused. Tallinn: Koolibri.
Kikas, E., toim. (2008). Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. Tartu Ülikooli kirjastus.
Kivi, L. & Sarapuu, H. (2005). Laps ja lasteaed. Lasteaiaõpetaja käsiraamat. Atlex, Tartu.
Lage, Merit; Karu-Espenberg, Kaja (2007). Õpime lugema.
Lage, Merit; Kangro, Eva-Maria (2007). Õpime arvutama.
Lapse arengu hindamine ja toetamine. (2009). Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus. Lasteaialaps peres (2009). Tartu: Atlex.
Smith, Peter K. jt(2008). Laste arengu mõistmine. Tallinn: TLÜ.
Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava lingil.
Tekst: Inkari Lindve
Foto: Loone Ots erakogu