Päevakaja
Netiemme sünnipäeval sai mürtsu! (0)
„Mina ei mängi, kui mürtsu ei saa!“ on Karlssoni põhimõte, ja sellest hoiab ta ka kinni. Teisel juunil peeti järjekordset Netiemme sünnipäeva Tallinna Loomaaia laste loomaaias.
Hõigete ja naljade saatel saabus laste sõber Karlsson, kellel oli kohvritäis mänge kaasas.
Karlssoniga sai mängida lahedaid jooksu- ja hüppemänge, saatjaks tema lustakad kommentaarid ja vaimukad naljad.
Pildistasime lapsi ja loomi
Vanematel oli võimalus kuulata fotograaf-koolitaja Aivar Pihelgase nõuandeid teemal, kuidas pildistada lapsi ja loomi.
„Täna me teeme nii, et avast ja säriajast ei räägi. Võtame sellelt tasemelt, et kõik oskavad juba kaamerat kasutada. Ja räägime täpsemalt, kuidas siis lapsi ja loomi pildistada,“ alustas Aafrikas lõvidest fotosid teinud Aivar oma juttu. Laste kõrval pakuti modellideks kitsekarja ja küülikuid. Kitsede kiituseks tuleb tunnistada, et mõned ronisid oma aedikus puupakkudest kokku pandud kõrgendikule ja suutsid seal silma pilgutamata mitu minutit seista. Julgemad lapsed võisid kitseperele anda kõige paremaid maiuspalasid, mida lahke tädi Juta karbist jagas. Ikka kitsedele suupäraseid ampsukesi.
„Kui me pildistame last ja looma, siis rõhk, fookus jääb ikka lapsele. Looma enamasti juhtida ei saa, aga lapsele saab öelda, kuhu seista. Oluline on tabada võimalikult ehedat hetke ja tegevust,“ lausus Aivar Pihelgas. Üldiselt on laps tähtsam, jälgitakse lapse tegevust, tema emotsiooni ja püütakse pildistada nii, et laps oleks peategelane. Loomad jäävad kõrvalosatäitjateks. Seetõttu tuleb laskuda ka fotograafil lapse silmade tasemele ja püüda vältida pildistamist ülevalt alla.
„Kas siin on lapsi, kes ei karda loomi?“ Muidugi oli! Esimene julge tüdruk asus kitsekest toitma.
Fotograafi soovitusel valiti välja suund, et taust jääks rahulikum ja rohelisem. Samuti lepiti kokku, et keegi pildistatava selja taha ei lähe, et kõik saaks võrdse võimaluse teha vaba taustaga kaadreid. „Mida rohkem te suumite, seda udusemaks jääb taust ja seda rohkem tuleb laps tänu teravusele esile.“
Mõne hetkega kogunes kitsetoitjaid terve lõbus kamp. „Meil on neid objekte hästi palju aga keerata saab ainult last, looma mitte,“ soovitas Aivar vanematele, kes kurtsid et kitsed seisavad kõik tagaosaga publiku poole.
Siis küsis ka tädi Juta – kuidas nii teha, et kui objekte on pildil palju aga tahaks et kõik jääks teravad. „See on juba keerulisem küsimus, aga siis tuleb valida laiem nurk ja teravusügavus läheb suuremaks. Ja ava väiksemaks.“
Kõige vahvamad pildid tulevad siis, kui tegevus käib. Aga vahel saab tegevust ka planeerida. Tädi Juta lubas erandkorras lastel puuri ronida ja mõned küülikud sülle võtta. Kui pildistada läbi puurivõrgu hästi lähedalt, jäävad puuri traadid teravusulatusest välja ja neid peaaegu pole hiljem pildil näha. Läbi traatvõrgu pildistades jälgige siiski, et võrgutraat ei läbiks lapse või looma nägu ja silma. Kõige parem on muidugi ukse avast piiluda, kui laps jänkule pai teeb.
Nii et kui tahate ikka mõnda vahvat looma loomaaias kindlasti just oma kaameraga jäädvustada, peaks püüdma suruda aparaati võimalikult puurile lähedale – kui see on lubatud. Samas tuleb kindlasti jälgida hoiatavaid silte. Mitte kõik loomad ei suhtu puurile liiga lähedale astuvasse inimesse rahulikult. Mõnigi loom võib seda võtta kui tema territooriumile sissetungimisse. Kui tahes hea pildi saamiseks ei tasu seada ohtu ei ennast ega ka looma.
Karlsson soovitab head mängu!
Lõpus jagati vanematele flaiereid, üks Netiemme suvekampaania Rõõmuklõps kohta ning Koos Kooli projekti kohta.
Karlsson pakkus kohe uue mängu välja nende flaieritega - Väga uhke, ära sa ütle! Vaata kui hea, kui saad paberit. Nendega, tead, mis sa saad teha? Võtad need paberid, peidad ära kodus. Kolme aasta pärast mõtled, ongi tunne, nüüd võiks midagi mängida. Ja siis hakkad otsima, kuhu ma nad peitsin? Tead, kui põnev on! Midagi ei mäleta! Otsid kõik kohad läbi! Väga hea mäng!
Ja nagu sünnipäeval ikka, sai iga külaline tüki magusat kooki ja sõõmu jooki!
Tekst: Inkari Lindve