Prima Vista tõi kirjanikud parki (0)

Eelmisel nädalal Tartus vallutanud Prima Vista püüdis jõuda ka lasteni.

Juba seitsmendat aastat järjest toimunud kirjandusfestival Prima Vista (6.-9. mai) toodi raamatud ja kirjanikud parki. Traditsiooniliselt toimus ka sellel aastal festivali raames Kaubahalli vastas südalinna pargis lastele mõeldud "Kunstituba kirjanikuga", kus kohtuti mõne põneva kirjanikuga ning joonistati tema jutustatud loo järgi vahvaid pilte.

Kirjandusfestivali ajal avatud Pargiraamatukogus laenutati raamatuid, sai lugeda ajalehti ja ajakirju, kasutada internetti. Päeval olid vabaõhuraamatukogus lasteüritused - kunstitoad kirjanikega, kirjandusliku orienteerumismängu start ja kokkuvõtete tegemine, nukuteatri etendus ja lastekontserdid. Õhtuti on Pargiraamatukogus kontserdid ja vabaõhukino kirjandushuvlisele rahvale.

Neljapäeval naeratas päike Tartu kevadtaevas ja parki raamatutelki saabunud lapsed kissitasid silmi. Toimus kunstituba kirjaniku Epp Petronega.

Pargis toimuvat vaatas raamatukogu lasteosakonna hing ja meel Ädu Neemre. „Kõik on läinud väga hästi," andis ta korraldajana oma hinnangu.

Epp ja Marta

Marta ja tema varbad

Reisiraamatute kirjastajana tuntud ema Epp Petronel on kaks tütart: Marta (6,5) ja Anna (2,5). Ta vanemal tütrel on täiesti oma raamat, mida saavad lugeda kõik. „Marta varbad" on nende peres tõestisündinud lood läbi lapse silmade. „Marta ise on raamatu üle väga uhke." Kord juhtus selline seik, et laps nägi poes enda raamatut müügil ja hakkas kõva häälega seletama: „Vaadake, see on minu raamat, tahate osta!?" Ema sõnul oli ta siiras pisike müügiagent. Kokku on Epu „läpakast" tulnud praeguseks kolm lasteraamatut: „Kust tuli pilv", pildid Kamille Saabre; „Siis kui seened veel rääkisid", pildid Kamille Saabre ja „Marta varbad", pildid Piia Maiste.

Pargiraamatukogus saatis Marta emmet ja Epp luges lastele ette peatüki „Mürada on mõnus", kus issi mängib tütrega. „Laste reaktsiooni oli huvitav vaadata," nentis kirjanikust emme. „Poisid hakkasid naerma, aga tüdrukud olid veidi ehmunud." Selles loos lubab isa nimelt teha lapsest piruka, sest ta on nii maitsev. Autor lisas, et kohe võis märgata, kes on liider - üks laps lauas hakkas joonistama hamburgerit ja temale järgnesid teised, teises lauas hakkas üks laps joonistama kõditamisest steeni ja teised tema järel. Silma jäi ka, et lastel on erinev fantaasia - mõnel oli raske veidi abstraktset teemat paberile visandada.

Teise rühma lapsed kuulsid Epu esituses vannivahu lugu, mida oli ka kergem joonistada. „Tüdrukute piltidele ilmusid vahukroonidega printsessid, poistel aga olid vannis kaheksajalad või Käsnakalle," vahendas Epp.

Pargitööpäeval külastas Eppu ja Martat mitu satsi lapsi. „Teadsin alguses peale, et tuleb tore päev, lastega on alati mõnus," oli kirjaniku meelestatus väga positiivne. „Ilm naerataski ja saime sooja päikest nautida. Kui alguses olin muretsenud, et kas tunnetan ära laste vanuselised eripärad - eri rühmades oli lapsi alates 6ndast eluaastast kuni 6nda klassini, siis tegelikult leidsin kergesti sama lainepikkuse. Lapsed on avatud ja kui ise vaid soovid, siis nad võtavad su soojalt vastu."

Kõige raskemaks kujunes parimate piltide väljavalimine, sest auhinnaraamatut oli vaid iga rühma jaoks üks. „Minu arvamus on, et lapsi ei pea panema edetabelisse. Vabandasin laste ees natuke ja püüdsin kõiki pilte kiita. Parem oleks loosida võitja finalistide vahel kui valida see „üks ja õige"," arvas Epp. Ja nii ta tegigi.

Lapsed kuulamas Mikat

Soome juurtega Suplinna krimkad ja teised seiklused

Teisel päeval kohtuti Mika Keränen´iga, kes on kirjutanud lastekrimkad "Varastatud oranž jalgratas" ja "Peidetud hõbedane aardelaegas". Kirjanik edastas Netiemmele oma parimad tervitused ja soojeimad emotsioonid. Tegelikult puhus tollel päeval pargis kõle tuul, aga lapsed kuulasid Mikat hiirvaikselt ja pärast kribistasid-krabistasid joonistada.

„Esinemine pargiraamatukogus oli väga vahva, sest üritus oli korraldatud suurepäraselt. Ilmaga ei vedanud, aga õnneks nurgapealsest Kalevi kohvikust sai topside kaupa teed. Vaatamata kargele ja tuulisele ilmale tuli kohale palju-palju lapsi, kindad käes, mütsid peas," rääkis Mika.

Oma igakülgset rahulolu väljendas ta südamlikult. „Üritus läks korda eeskätt sellepärast, et korraldajad olid valmistanud programmi väga hästi ette. Koha peal ootas mind mikrofon ja helitehnikud, laudadel telkides olid joonistamis-värvimismaterjalid 80le lapsele ja mis kõige tähtsam, kaks toredad Prima Vista töötajat, kes aitasid vägesid juhatada. Minu töö oli lihtne, lugeda oma lugusid."

Netiemme küsis, kas kohalik soome soost Tartu kuusus ka enne esinemist veidi närvis oli. „Küsisid, kas ka pabistasin, no ikka! Esinemisel peab alati väike pabin olema, võtad oma mõtted kokku ja proovid publikuga ühele lainepikkusele saada. Pargiraamatukogus läks kõik väga kenasti. Lapsi saabus massiliselt kohale, aga õnneks mul oli mikrofon. "

Mida kirjanik pidi lastele pakkuma? „Minu ülesanne oli lugeda oma lugusid ja laste ülesanne joonistada illustratsioone mu lugudele. Mis põnevat ja üllatavat juhtus.... üllatav oli see, et kohale oli saabunud mõned mu raamatute sõbrad isegi Tallinnast. Nad olid saanud koolist vaba päeva, kuna nad läksid Prima Vistale."

„Esinemise plaan oli niisugune, et lasteaialapsed joonistasid samal ajal kui lugesin, ja nii ka läks," rääkis Mika. „Teine üllatus ootas mind aga siis, kui ma hakkasin lugema koolilastele. Kui ma hakkasin lugema järgmise raamatu algust, kõik jäid korraga kuulama mind ja mitte keegi ei hakkanud joonistama. See oli väga kift, kohe tundsin, et oskan kirjutada lastele küll!"

Lastele kirjutamine ja rääkimine on Mika sõnul erinevad. „Kui kümned lapsed ikka kuulavad sind tähelepanelikult, siis hakkadki rääkima nagu Onu Remus. Otsustasin käigu pealt, et loen ainult ühe peatüki ja lasen lastel rahulikult pärast oma pildid teha. Lapsed tegidki mitu toredat pilti sellest, kuidas tüdruk nimega Sadu sõidab lahtiste kätega jalgrattaga ja politseipatrull võtab ta vahele."

Mika lisas, et luges ette tegelikult mitte oma raamatut, vaid alles arvutis olevat käsikirja. Nimelt valmib tema „sulest" juba kolmas lastekrimka!

Tekst ja pildid: Inkari Lindve

Kommenteeri (0)

<< tagasi